Tänases lehes jutustavad oma loo mitu tööl kiusamist kannatanud inimest. Ohvrite avalikult kõnelema saamine pole lihtne, sageli sunnivad nad end seda tegema üksnes selleks, et teiste üleelamisi leevendada, lõpetada või sootuks ära hoida. Ent veelgi haruldasemad on ülestunnistused, nagu: “Mina olingi töökiusaja.”
Seotud lood
“Teinekord tõusin hommikul hambad ristis, ma ei tahtnud sinna minna. Ma läksin vägisi,” kirjeldab üksikema Sveta töötamist õmblusvabrikus väikelinnas Türil, kus peale õmblemisega raha teenimise muid valikuid palju ei olnud, et last ära toita. Nii töötas ta aastakümneid kohas, kus valitses pidev töötajate alandamine.
„See on nii kohutavalt kurb lugu,“ ütleb Asko mööblikauplusi haldava Indoor Groupi endine töötaja, kes nägi pealt säravate silmadega saabunud noore kolleegi kiusamist ja lahti laskmist.
Ükski riik pole seni suutnud luua seadusandlust, mis kaitseks vilepuhujaid edaspidistest kannatustest, kirjutab etnoloogiadoktor ja antropoloog Aimar Ventsel.
Viimaste aastate jooksul on kinnisvarasektori rahvusvahelised kestlikkuse standardid teinud läbi suure uuenduskuuri. Euroopa rohepöörde eesmärgid, uued kliimapoliitikad ja investorite kasvavad ootused on viinud selleni, et nii LEED (Leadership in Energy and Environmental Design) kui ka BREEAM (Building Research Establishment Environmental Assessment Methodology) on tulnud välja uute versioonidega – mõlemad oluliselt ambitsioonikamad kui nende eelkäijad. Eesmärgiks ei ole pelgalt rangemad nõuded, vaid tulevikukindlate ja väiksema keskkonnamõjuga hoonete loomine, mis vastavad juba täna homsete regulatsioonide ja turu ootustele.
Hetkel kuum
“Vaja on sooja kohta ja vahendustasu.”
Silmakirurg plaanib Loksal suurelt arendada
Podcastid
Enimloetud
Viimased uudised
Tagasi Äripäeva esilehele
