Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Peeter Koppel: roosteussiga kuuri all vanaduspõlve ei kindlusta
Kuigi klassikaliste autode hinnad on ajas märkimisväärselt tõusnud, ei maksa luua illusioone, et iga vana neljarattaline ilmtingimata viisakaks investeeringuks osutub, kirjutab autosõber, SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel.
Alates 9. märtsist 2009 on maailm mõningate tagasilöökidega näinud märkimisväärset varahindade inflatsiooni. Aktsiatest ja kinnisvarast ei maksa rääkidagi – seda teavad kõik niigi. Samas on peamiselt ülespoole liikunud ka enamiku investeerinuna käsitlevate n-ö alternatiivsete varade hinnad – kollektsioneerimisväärtusega käekelladest kuni isegi selleni, mida võib pidada likviidseks suisa otseses mõttes. Ka klassikalised autod ei ole sellest trendist puutumata jäänud.
Viimaste aastate jooksul on kinnisvarasektori rahvusvahelised kestlikkuse standardid teinud läbi suure uuenduskuuri. Euroopa rohepöörde eesmärgid, uued kliimapoliitikad ja investorite kasvavad ootused on viinud selleni, et nii LEED (Leadership in Energy and Environmental Design) kui ka BREEAM (Building Research Establishment Environmental Assessment Methodology) on tulnud välja uute versioonidega – mõlemad oluliselt ambitsioonikamad kui nende eelkäijad. Eesmärgiks ei ole pelgalt rangemad nõuded, vaid tulevikukindlate ja väiksema keskkonnamõjuga hoonete loomine, mis vastavad juba täna homsete regulatsioonide ja turu ootustele.